Ma olen täna roosa. Nagu iga kahe postituse tagant. Ehk siis iga kolmas postitus. Ma pidin selle liblikapildi panema, kuna see rõõmustab meid kõiki selles külmas kevades.
Kõik ilmateated räägivad, no võib-olla mitte kõik, kui siiski suur enamus räägivad, et sooja või/ja sula ei tule enne aprilli lõppu ehk enne maid.
Mina seda ei usu!, sest:
1) Isegi kui ma soovisin tohutult palju lund ( mis läks täide ), siis nüüd soovin ma ju kevadet ( see peaks nüüd ka täide minema )
2) Isegi kui talved on toredad, on vahelduseks tore näha ka kevade näokest põõsatagant piilumas
3) Kevadel sulab lumi ära ja saab keksida rõõmsalt mittelumes
4) Saab kanda õhemaid riideid ( mitte, et mulle ei meeldiks mu jope vms, aga ma ei viitsi valmistuda seitsekümmend viis aastat enam )
ja viiendaks see, et vene õps on jobu.
Ma pean tegema lähiajal ehk siis laupäeval katse banaaniga.
Me kõik teame, milline on banaan praetud kujul.
Me kõik teame, milline on banaan toorel kujul.
Me kõik teame, milline on banaan banaani kujul.
Me kõik teame, milline on banaan pahaks läinud kujul,
aga kas keegi teab seda ka,
milline on banaan keedetud kujul?
Reaalselt. Laupäeval, ma lähen Beti juurde ja panen banaani keema!
koorega.
Ma arvan, et ma peaksin endale meelde tuletama võtta digikas kaasa, sest.
no, jah, arvatavasti on tulemuseks plödi banaan, kuid siiski.
Meie keemiaõpetaja Maaja Toometi sõnu kasutades kirjeldaksin ma tulemust nii:
Väikesed poisid hakkavad seal banaanikoore sees liikuma ja siis veel kiiremini liikuma ja veel veel kiiremini liikuma ja siis nad ei taha seal enam olla, ning võtavad koorel käest kinni ja teevad ta lahti ja siis liiguvad väljaspool koort ikka kiiremini ja kiiremini.
Huvitav, kuidas ta seletaks siis põhja kõrbemist?
Potipõhja kallistamise tungiga?
Mõtleda on mõõnuus.
pauh pahu
Ma elan peaaegu nagu kiviajal juba.
Ainult selle vahega, et seljuhul leiutati tühjad lambid, elekter ja kõik tehnikaseadmed enne lambipirni.
Mul toas kõik lambipirnid plahvatavad viimaselajal.
7-st 3 on läinud.
see üks töötab juba kiviajast.
Ma tean! Ta oli mulla sees, ja siis ta leiti
ja pandi minu laualambi sisse.
Probleem on ainult selles, et keegi ei oska uut teha !
Kütet ka mul veel pole. Õigemini on küll tihend läinud ja tänu kiviajaHedvigule.
Suvel, otsustas ta, et seda pole vaja.
Talvel mõtles ta ümber.
Nüüd ta jalad külmetavad. Enne otsis ta sokke ka. Ta leidis punase soki ja ütles - Oh, mul on üks sokk!
Siis leidis ta pruuni soki ka ja kilkas õnnest -
Mul on nüüd kaks sokki, mul on nüüd kaks sokki!
Mis võib siis veel kodututel olla?
Kui nad on talvel hulkumas üksikute tänavate prügikastide juures.
Kui nad otsivad endale ka sokke ja kindaid.
Ükskord, ma nägin kuskil mingit kodutut tädi.
Õigemini olen ma neid päris palju näinud.
Kinnasteta
Ja siis ma mõtlesin, et ma annan enda kindad talle.
Ma järgminekord teen seda!
Maailmas peaks ju valitsema rahu, võrdsus ja vendlus.
Miks seda siis pole?
sest on egoistiiid
jee
Ma ei tea, kas ma lähen sinna alla,
aga ma tean inimesi, kes lähevad.
Pole hullu, meil kõigil on negatiivseid omadusi!
Või tegelikult. Peaksin ma hakkama leppima reaalsusega.
Reaalsus:
1) Kõik on kallis ja miski pole tasuta
2) Hitler oli tore!
3) mmm
4) Kõik on egoistid või paljud küll
5) Inimesed on lollid.
6) Peab õppima ennast paremini tundma.
Tegelikult ma tunnistan seda ju endale.
Oeh, lihtsalt. jube väsimus on peal.
Ma tahaks magada,
nii, et ma ülesse ei ärka,
enne,
kui ma olen maganud täpselt 12 tundi.
See võtaks jubedalt aega!
Aga mul on mu ajuäratuskell.
Ma ärkan iga hommik käsnakalle jaoks ülesse!
Palun!