Mets kui varaait
Sa oled inimene - just nagu mina. Just nagu inimene sinu kõrval, oled ka sina inimene. Nagu temal, nii on ka sinul probleeme. Meid ümbritseb raske ning keerukas maailm. Vahel tahame siit maailmast ära saada, teise dimensiooni, kus kõik on hea. Mis annaks sulle tagasi vaimse tasakaalu, raviks hinge ja keha?
Kui tunned end halvasti või kui sul on mure, piisab sellest, kui lähed metsa. Mõnikord viivad sind sinna jalad salaja, sulle arusaamatul moel, ning siis avastad – olen metsas! Vahel lähed sinna teadlikult: tegema kauneid loodusfotosid, korjama lilli, sammalt, marju, otsima loomakesi või lihtsalt puhkama.
Mets on meie varaait, me saame sealt kõik, mida tahame, isegi emotsionaalse tasakaalu. Puud on nagu elusolendid, kes kuulavad mõistavad meid! Kui seisad keset metsa ning oled murest murtud, siis mine metsas mõne puu juurde ning pane enda käsi tema vastu. Usalda talle oma mured, nagu usaldaksid need oma emale, oma parimale sõbrale või oma lemmikloomale. Peale seda võid rääkida terve metsaga, ning. jutustada neile kõigest sellest, mis on parasjagu sinu elus. Sellest, kuidas sul õppimine või töö kasvab üle pea. Sellest, kuidas Tiina sind väga inetult taga rääkis. Sellest, mida Mari sulle Liisa kohta rääkis, või sellest, kuidas Robert ütles sulle, et sa oled väga kena. Räägi neile ka kindlasti sellest, mis sul halvasti või hästi on. Puud kuulavad su ära, ilma et sa peaksid paluma neil seda kellelegi mitte edasi rääkida. Puud saavad sust väga hästi aru ning ka vastavad sulle, kuid seda ei pruugi sa enam mõista. Nende kohin, nende mühin, viis, kuidas nad oma latvu liigutavad, kuidas nad peidavad seal elu – see on nende vastus.
Ära pelga metsas pikali visata, sest võimalikud sipelgahammustused on seda väärt! Kui sa lamad rohelisel samblal, unustad kella vaadata. Leiad end kuskilt mujalt, kuskilt maailmast, mis on helekollane ning täis headust, rahu ja rõõmu. Selles maailmas on veel tükike punast, killuke rohelist, osake taevast. Sinu maailm, mis oli enne tusane ning hall, muutub, ning kui sa suudad jälle püsti tõusta, on sul hoopis teine energia.
Järsku, kuuled sa öökulli huiget oma selja taga. Sa pöörad võib-olla ehmudes ringi ning paned tähele, et päike on tulnud pilve tagant välja, ja orav kepsleb su juurde ning sosistab sulle: „Tere, ma olen nüüd siin.“ Taipad, et just seda oligi vaja, et tead, mida pead tegema, et üks või teine asi saaks korda. Ja vastused tulevad ise sinu juurde justkui väikesed liblikad, kes ise kaovad, kuid sinule jäävad lahendused.
Sulle meenub, et vanaema ootab sind kartulipudruga, ning otsustad hakata minema kodu poole. Enne metsast välja jõudmist, näed sa võib-olla maas midagi. Midagi, mis lausa tõmbab su silma tähelepanu. Olgu see kuusekäbi, lilleke või kivi, sa tõstad selle maast ning imetled natukene. Lahkudes metsast, paned selle omale tasku ning tänad metsa. Mets tunneb, et ta on tõeliselt vajalik, et temas on midagi, mis aitab sind ning teeb su tuju heaks. Mets tunneb, et saab sulle kasulik olla, ning sellepärast ongi ta sinu varaait.
Järgmisel hommikul, kuu aja pärast või ka poole aasta möödudes avastad ühel hommikul enda taskust midagi. Haarad selle pihku, tõmbad käe taskust välja ning mõtled endamisi: „Aa, see on see kivi, mille ma tookord metsast leidsin, kui ma seal mõtteid mõlgutamas käisin. Olgu mul kõik edaspidi hea ning ilus.“ Paned kivi tagasi taskusse ja märkad, et päike naeratab sulle, ning tead, et puud sinu tuttavas metsas kohisevad tervituseks.