Jota vs Cookie

ma jutustan sulle ühe loo.
mis hetkel käib,
ja algas veits aega tagasi
see jutt on mu austajast
loe, ma arvan, et sa naerad ka
see oli tore poiss. 60 aastane joodik. tal oli lahe ratas. ma tulin enda raske kotiga, kusjuures, teepeal ma õngitsesin sealt enda kommid välja ja sõin neid, mis on lahe, siis ta pikutas rattaga seal teeotsal, kust meile keerab ja ma ütlesin talle jou. siis ta vaatas tükk aega, kuidas ma läksin kodupoole ja siis karjus mulle: oota tüdruk. peale seda tuli ta oma rattaga lomberdades ( ta uhiuus.
mitte väga tegelikult . ratas oli natuke kannatada saanud.... natuke. ja siis ma mingi ootasin veits ja küsisin, et miks sa seda kaasas vead, siis ta ütles, et blöblöbgfjkgs ah siis ma kordasin küsimust ja ta vastas blöblöblö, keegi blöblöblö võib ära panna blöblöblö.
siis ma ütlesin, et su lahedat mersut ei taha keegi ja peale seda ta natuke pidas endaga vestlust, päris kõvasti ning viskas ratta kõrvenõgestesse. selleajaga olin ma ukse ees, ja ta ütles, et blöblö, sa näed rasik, blöblöblö, siuke rattavaras böblöblö. ta lubas kätte maksta. ja siis ta kakerdab nüüd mul rõdu all. enam mitte, enne karjus blöblörattavaras. blöblö on oluline! üldiselt tore onu.
praegu ta pikutab, ja vaatab taevast. vb magab juba.
aga oli tore kuulata ta laulu. ja isegi mu vanaema ratas on uuem