Ilu

Ilu. Sõna? Midagi enamat kui sõna? Öeldakse ju, et välimus ei loe!?

Mida mõistame meie, mida mõistad sina, mida mõistab tema, mida mõistavad teised inimesed sõna ilu all?

Kas siin, mõnel pildil on kellegi teise jaoks peale minu ka veel ilu? Kas keegi teine tahaks olla ka näiteks Vivien Leighi huulte ja E. Taylori silmadega?

Mitte, et ma tahaks, aga see oli näide.

Kus näete teie näiteks Julia Robertsi ilu? Kas see on tervik? Kas see peitub tema naeratuses või hoopiski neis kelmikates lokkides? On need tema silmad, või on see tema vastukiirgav soojus?

Kas te ei leia, et ilu on nii pealiskaudne mõiste, kuid ometigi tahame me olla ilusad. nagu nemad kõik!?

Või on äkki asi hoopis glamuuris, erilisuses, milleski, mida pole silmaga näha, kuid samas ikka on ka.

Jah, kui ma ootaks nüüd näiteks mõnda meest, kes väidaks mulle, et nendel piltidel olevatest naistest pole ükski kaunis, siis ootaksin ma ilmselt oma elupäevade lõpuni. Enamjaolt on seal vanemaaja kaunitare, sest ilu mõiste - nagu näha, on aegade jooksul ikka piisavalt muutunud. Võtame näiteks kunagised iluideaalid, mis olid filmis/raamatus Tuulest viidud, filmis mängis Viviene Leigh, kes on esimesel pildil. Ajatu klassika. Naistel polnud sobilik käia ilma alusseelikuta, tänapäeval on miniseelikuga ka kohane käia. Ilu oli valge, puhas nahk, ilma igasuguste tedretähnideta - selleks ka päiksevarjud. Ilu ei olnud see, kui sul oli võimalikult sügava dekolteega kleit, muidugi, kasutati ka neid, ja ikka taheti vahel dekolteed näidata, kuid mitte nagu stripparid! Pükstest polnud tol ajal naiste seljas juttugi, mingismõttes võime olla õnnelikud, kuid kas te pole iial mõelnud, kui tore oleks vahel minna suure-suure kleidiga tänavale nii, et keegi ei vaataks sulle imelikult järgi. Oh, kuidas ma vahel tahaksin mõnda sellist kanda, aga isegi kui ma olen sukkade ja mingi armsa pikema kampsikuga olen ma juba imelik, friik, kesiganes. Siit hakkab väljaarenema juba mu ühiskonna jutt, kuid mitte täna. Täna on arutelus Ilu.

Kuidas saavutada sellist ilu? Juuksur, make-up, pediküür, maniküür, stilist?

Kas see on üldse võimalik?

Öeldakse küll jah, et iga inimene on ilus oma erilisel moel, kuid see ütlus peab tänapäeval paika väga vähe! Kas te vaataksite iial enda meheks esimesel silmapilgul näiteks kiilaka kõõrdsilmse imeliku keelega mehe? Või kas te valiksite naiseks kiilaka, lillasid velvetpükse ning mingit koledat nabapluusi kandva naise, kel tundub olevat probleeme hammastega? Me kõik võime ju väita, et muidugi, kui inimene on tore ja armastav, kuid kas keegi usuks ka seda jama?

Järeldus: Me ei saa olla keegi teine, kes me pole, isegi iluoppide ja muu sellise jama kaudu, vaid peame leppima endaga. Üleüldises plaanis, igasugused kilod ja juuksevärv ei loe hetkel. Kui me pole just sinisilmsed kaunid blondid või pruunijuukselised imeilusad tüdrukud, ei küündi me tasemeni, kus konkureeritakse mehe saamisele. On ka erandeid, JUMAL TÄNATUD, kuid palju on ikkagi välimuses kinni. Loodetavasti võtavad mehed aru pähe, vähemalt tänapäeval kasvavad välimusetüübid, sest meie, noorte hulgas, on ilu väga oluline :C.

Btw. See polnud mõeldud kellelegi solvanguna või kuidagi muud moodi, see oli tänapäevase enamvähem tõepärase, vähemalt minu silmade läbi, ühiskonnakihi asi. (: